Hoolimata asjaolust, et kreeklased kirjeldasid iidsetel aegadel vaid seitset maailmaimet, leidub erinevatel kontinentidel arhitektuurilisi meistriteoseid, millele võib õigustatult anda sama nime. Sellistest ehitistest rääkides tähendavad need enamasti Taj Mahali mausoleumi, mida peetakse õigustatult India arhitektuuri pärliks. See loodi 17. sajandil ja seda on turistide seas pikka aega peetud tõeliseks armastuse ja naiseliku ilu kummardamise sümboliks, samuti julguse ja lõputu pühendumuse sümboliks.
Taj Mahal, nagu peaaegu iga suur antiikajast pärit ehitis, on kaunis legend, mis on leidnud oma kehastuse kaunil kivikujul. Selle haua ehitas üks Mogulite dünastia keisritest oma armastatud naise Mumtaz Mahali auks. Valitseja lein armastatu kaotusest oli nii suur, et ta lubas ehitada tema auks kõige ilusama hoone, mille ilu võiks rõhutada kogu võlutema naine. Oma aja osavamate arhitektide juhtimisel kestis ehitamine paarkümmend aastat. Nad kasutasid modellina Masjidi mošeed Delhis ja kuulsat Timuri mausoleumi Samarkandis.
Taj Mahal ei ole ainult üks hoone, vaid terve sama Pärsia stiilis ehitiste kompleks. Domineeriva positsiooni, mis on üsna loomulik, hõivab mausoleum ise, mis väliselt meenutab tohutut kuupi majesteetliku kupli ja nelja torni-minaretiga. Hämmastav on ka haua siseviimistlus: arvukad ruumid on kaunistatud peente mosaiikidega ja maalitud kaunistustega. Pearuumis on spetsiaalsetel pjedestaalidel Mumtaz Mahali ja keisri enda kirstud, kes ei tahtnud ka pärast surma oma kallimast lahku minna. Tõsi, tasub rõhutada, et kirstudes pole kedagi ja selle loo kangelased ise puhkavad spetsiaalses maa-aluses krüptis.
Aeg, mis on möödunud selle majesteetliku ehitise rajamisest, on seda üsna palju muutnud. Teadaolev alt oli Taj Mahal algul kaunistatud tohutu hulga pärlite ja vääriskividega ning sinna viiv peauks oli valmistatud kvaliteetsest hõbedast. Tänaseks pole sellest hiilgusest praktiliselt midagi järel: juveelid on Briti vallutajate ja turistide taskutesse juba ammu settinud.
Taj Mahal pole kuulus mitte ainult oma arhitektuuri, vaid ka suurepärase pargi poolest, mille varjus on nii meeldiv eemal ollakuumad päevatunnid. Templi peavärava juurde pääseb mööda ühte neljast pargi rajast, millest igaüks ühel või teisel moel mööda maalilist kanalit läbib. Kaks mošeed, mis asuvad mõlemal pool peahoonet, on tõeline kunstiteos.
Taj Mahali, mille ajalugu meenutab kaunist idamaist muinasjuttu, võib nimetada “kõigi paleede krooniks” (nii tõlgitakse selle nime) ning 1980. aastate alguses omistati talle “meistriteose” tiitel. maailmapärandist”. Ükski pealkiri ei suuda aga kirjeldada ilu ja suursugusust, mida see tõeliselt suurepärane looming oma külastajatele annab.
