Kuidagi oli ühel Hawaii rannal lähedal üks Sotši linna elanik, moskvalane, rostoviit ja siberlane. Pisitasime päikese käes, rüüpasime alkoholivabu ja mitte eriti jooke, otsisime, millest rääkida. Esimesena ebaõnnestus moskvalane.
- Eh, ei ole õnne, poisid. Tundub, et kõik elavad Venemaal, aga siin Moskvas on parem kui siin.
- Miks see nii on? - Lõunamaalased hüppasid kohe püsti.
- Meie elatustase on kõrgeim. Kas sa ajalehti ei loe? - vastas moskvalane üleolev alt.
- Noh, ajalehed on ajalehed, sa ei tea kunagi, mida nad kirjutavad. Aga see, kus Venemaal on hea elada, on siin, Musta mere ääres. Lained on soojad, õrnad, viljad ise kasvavad maast. Talv ei tule kunagi. Eksootika jaoks on võimalik soojadele maadele mitte minna, - ei nõustunud sotši elanik.
- Suvel +40, talvel sajab vihma: kurb on, - astus vestlusesse siberlane. - Siin on meil, kui talv - nii talv: lumi, pakane, päike. Taigas: käbid, seened, loomad. Soodes - marjad on erinevad. Ma isegi ei kahtle: kus Venemaal on hea elada, see on siin, Siberis. Siin on nii õhk kui ka ökoloogia, -rahulik Siberi avaruste elanik rääkis mõtlikult ja isegi veidi lais alt.
- Kus on Venemaal hea elada? - kuum Rostoviit tõusis isegi lamamistoolist püsti ja rääkis valjult, emotsionaalselt. - See on õige, Sotšis - meri. Räpane, rahvast täis. Vaadake seda randa ja pidage meeles oma. Kas neid ei eemaldata üldse? Ja hotellid? Öö hotellis maksab sama palju kui nädal Egiptuses. Teenindus aga … – irvitas rostoviitlane vastikult. - Ja kliima pole parem. Olgu, suvi ja talv? Mitu korda sul juhtmed katki läksid? Vihm, lörts. Siberis pole suve üldse, aga kääbusid on palju. Moskvast ma üldse ei räägi: snoobid ja “glamuurid” ei pea tavainimesi inimesteks. Üks tomat maksab sama palju kui pool korrapidaja palgast. Ja mis tomatid teil on? Hiina keel? Kemikaalidega? Ja pistikud? Ja võiks? Olgu äri meie juures, Rostovis! Suvel - kuumus, talvel - lumi, pakane. Kevadel õitsvatest aedadest, isegi kesklinnas, on lõhn seda väärt. Ja sügisel seened ja puuviljad … Paradiis, ja ei midagi muud. Ei, kui Venemaal on hea elada, siis siin, Rostovis. Noh, võib-olla isegi Krasnodari territooriumil. Kuid seal pole talve, - heitis rostovilane pilgu sotši elanikule, keda ta pidas eelmisel päeval kaasmaalaseks.
- Mis vahet sellel on, kus te elate? Venemaal - hästi. - Siberi rahulik toon jahutas mõnevõrra eelkõneleja lõunamaist õhinat. - Tunnen end Siberis hästi. Ma ei vaheta meie taigat ühegi kapitali vastu. Tema, - viipas siberlane käega moskvalase poole, - ei saa elada ilma klubideta, ilma liiklusummikuteta. Igaühele oma, pöördus siberlane otsekui selgeks tehes kõrvaleet tema arvamus on lõplik ja ta ei kavatse vastuväiteid kuulata. Paar minutit oli vaikus. Turistid vaatasid ringi. Eksootiliste suveniiride müüjad siblisid nende ümber, sinised lained loksusid, nüüd valjemini, nüüd vaiksem alt kõlas kellegi teise mitmekeelne, kuid harjumatu kõne.
- Jah, Venemaal on parem elada, - ohkas Sotši elanik. - Väsinud siin. Eksootiline, … tema, - lisas ta tugeva, üldse mitte trükitud sõna. - Ma tahan koju, ma olen väsinud, - nagu oleks kellegi peale solvunud, tõusis ta järsult püsti, haaras rätiku ja läks rannast minema. Teised vaatasid teda vaikselt minema. Nad kõik armastasid Venemaad ja üldiselt polnud millegi üle vaielda. Jah, ja väsinud kõigest eksootilisest kuurordist. Tahtsin koju, oma lemmiksusside ja teleka juurde. Nii et vaidlus vaibus iseenesest.
