"Elu tee" (muuseum). Leningradi laevastiku sõdurite saavutustele pühendatud muuseum

2024 Autor: Harold Hamphrey | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 10:12

Isamaasõja kohutavad sündmused lähevad ajas aina kaugemale. Aastad on pe altnägijate jaoks vääratamatud. Neid jääb piinlikult väheks. Kaugel pole aeg, mil pole enam kedagi, kes võidupühal lilli ulataks ja siirast tänu avaldaks riigi päästmise, ellujäämise ja ellujäämise eest. Saime sõjakroonikate episoode mälus hoida ning neid lastele ja lastelastele jagada.

Inimese mälu on lühiajaline, veteranid surevad ja koos nendega terve ajastu. Tänu entusiastidele, teadlastele ja lihts alt hoolivatele inimestele kogutakse teavet osade kaupa ja talletatakse näitusesaalides, mälukeskustes ja mälestusmärkides.

Leningradi oblasti muuseumid võib paljude selliste kohtade hulgast esile tõsta. Enamik neist on pühendatud sõdurite ja tsiviilisikute vastupidavusele ja julgusele, kes astusid vaenlasele vastu mandrist täielikus isolatsioonis.

Leningradi piiramine ja elutee

Saksa väed arendasid kiiresti oma pealetungi ja tungisid NSV Liidu peamistesse linnadesse. Leningrad -linn, mida vaenlane pole selle asutamise päevast peale kunagi vallutanud. Nõukogude sõdurid ja tsiviilisikud toetasid kuulsusrikast traditsiooni ega lasknud vallutajaid linna.

Lähendustel peeti ägedaid lahinguid ja 1941. aasta septembri alguses õnnestus Saksa vägedel ring sulgeda ning seega linn ilma varustuse ja kõrvalise abita lahkuda.

Neli päeva hiljem sildusid ümberpiiratud Leningradi jaoks mõeldud toidu ja laskemoonaga laevad Laadoga järve kaldale Osinovetsi piirkonnas. Rahuajal peeti seda lahte meresõiduks kõlbmatuks. Moodustatud Ladoga flotilli madrused tegid manööverdusvõime imesid. Ületused järvel toimusid peaaegu pideva vaenlase tule all maast ja õhust.

Linn vajas võitluse jätkamiseks hädasti toitu, laskemoona ja laskemoona. Lisaks oli vaja evakueerida tsiviilelanikke ja päästa ajaloolisi väärtusi. Laevad ja praamid, mis olid mahalaadimise lõpetanud, täitusid kohe uuesti ja asusid tagasiteele mandrile.

Osinovetski kaid moodustasid lõviosa kogu blokaadi ajal Leningradi veetud kaubast. Tänu meremeeste tegudele päästeti tuhandeid elusid. Pole üllatav, et siia loodi Elutee memoriaalmuuseum.

Muuseumi loomise ajalugu

Selle piirkonna Laadoga järve rannik kuulub kaitseministeeriumile. Seetõttu anti 1968. aasta novembris mereväe ülemjuhataja initsiatiivil välja korraldus asutada Osinovetsi TsVMM-i "Elutee" filiaal.

Muuseumkogus ainulaadseid eksponaate ja dokumente, mis kinnitavad nende inimeste julgust ja kangelaslikkust, kes võitlesid Leningradi laevastiku ridades oma kodulinna kaitstes.

Avamine langes kokku Laadoga järve veetee avamise 31. aastapäevaga. Neljakümne kolme eksisteerimisaasta jooksul külastas muuseum kuni miljon külastajat. Isegi riigi kokkuvarisemise ja täieliku rahapuuduse aastatel ei lakanud ta külastajaid vastu võtmast.

Muuseumi väljapanek

Muuseumi viide väikesesse saali ja järvega külgnevale maa-alale koguti kokku umbes nelisada Isamaasõja-aegset eksponaati.

Esimene asi, mis iga külastajat enne territooriumile sisenemist tervitab, on mälestussammas numbriga 45. See pole midagi muud kui Elutee monument. Täpselt samad seisavad järve äärest linna viiva tee ääres, ainult numbrid on kõigil erinevad.

Interjöörist kogutud esemete hulgas on:

II maailmasõja relvad.
Propagandaplakatid 1940. aastatest.
Muuseumile kingitud nõukogude kunstnike maalid.
Laadoga diviisi madruste lipud ja vimplid.
Nõukogude ja vangistatud vormirõivad II maailmasõjast.
Nimedokumendid.
Ajalehed ja lahingulehed, fotod.
Ohvitseride ja meremeeste isiklikud asjad.
Toidukaardid ümberpiiratud Leningradis.

Välisekraan sisaldab:

Relvad, nagu õhutõrjerelvad, laevade relvakillud ja laevsuurtükiväepaigaldised.
II maailmasõja varustus – paadid, laevad, puksiirlaevad, paat, lennukid, veoautod, buss ja muud.
Mälestusmärgid ja matused.

Need, kellel õnnestus neid kohti külastada, ütlevad, et atmosfäär ja eksponaadid uputavad teid nende päevade atmosfääri.

Kuidas sinna jõuda

Eespool oli kirjas, et Vsevoložski rajoonis Osinovetsi külas asub Elu Tee muuseum. See on 45 km kaugusel Peterburist. Just see number on sissepääsu ees asuval mälestussambal.

Avatud külastajatele aastaringselt, välja arvatud esmaspäeviti ja kolmapäeviti, kell 10–18. Sissepääsu-, ringreisi- ja filmimistasud on kuni viimase ajani olnud üsna taskukohased. Teretulnud olid vabatahtlikud panused ja igasugune abi eksponaatide rekonstrueerimisel ja hoone korrashoiul.

Millised on sisenemishinnad pärast 8. septembrit 2015, pole veel teada.

Muuseumi jõudmiseks on kaks võimalust:

Peterburis Soome jaamast väljuval elektrirongil. Minge lõppjaama "Ladoga järv". Jaamahoonest, kus on ka näitus, pääseb hõlpsasti Elutee muuseumisse. Iga kohalik elanik ütleb teile aadressi.
Autoga või ekskursioonibussiga mööda kiirteed Vsevoložski linna poole. See Peterburist Osinovetsi suunduv teelõik kuulub "Green Belt of Glory" alla.

Sama mälestussambad kilomeetrigamärgid ja on ainulaadsed monumendid ja hauad neile, kes ohverdasid end võidu nimel vaenlase üle ja rahuliku taeva nimel tulevastele põlvedele.

Ladoga järve jaam ja Osinovetsi asula

Kasulik oleks kirjutada paar sõna elutee muuseumi asukohast. Leningradi oblasti kaardil on need vaid väikesed punktid, kuid nende jaoks, kes blokaadi üle elasid, ja nende lähedaste jaoks on need kõige olulisemad asulad.

Ladoga järve jaam on üherajalise raudtee lõppsihtkoht. Sõja-aastatel saadeti just siit suurem osa mandrilt mööda järve saabunud lasti ümberpiiratud Leningradi elanikele.

Nende sündmuste mälestuseks on jaamahoonest lõuna pool auruvedur, mis vedas kaupu blokaadi. Jaama ruumides asub Oktoobri raudteemuuseumi filiaal, kus on eksponeeritud Teise maailmasõja raudteelastele.

Osinovetsi küla laiub Laadoga järve kaldal. Kunagi oli see hõred alt asustatud, kuid nüüdseks on see ehitatud uute suvilatega ja on meelispuhkekoht mitte ainult kohalikele elanikele. Linnakärast väsinud inimesed tulevad siia värsket õhku hingama, ujuma, sööma värskelt järvest püütud kala ja kohe suitsukala.

Külas on kaks vaatamisväärsust – muuseum ja majakas. Iga saatusest tuleb eraldi rääkida.

Tuletorn järvel

20. sajandi alguses ehitati neemele üle 70 meetri kõrgune tuletorn. Vaade kõrgemast astmest avaneb hea ilmaga kell 50kilomeetrit ja kiir hoiatab laevu rannikule lähenemise eest 22 meremiili ulatuses.

Siin on kõik läbi imbunud Isamaasõja vaimust, Osinovetsi neem pole erand. Muuseum "Elu tee" ja tuletorn moodustavad tegelikult ühtse terviku. Seda kinnitab silt valge ja punase signaalitorni seinal.

Üllatuslikult töötab majakas endiselt ja majahoidja ületab iga päev 366 sammu üles ja sama palju alla. Navigatsioonihooajal kevadest talve alguseni saadab tuletorn iga 4 sekundi järel valgusvihu järve poole. Mobiilioperaatorid kasutavad seda ka mastina.

Hooajavälisel ajal on majaka ümber vaikne, on kuulda tuult, mände, lainete loksumist, lume krõbinat jalge all. Suvel käib siin asuvas puhkekeskuses elu täies hoos, palju on kalamehi ja värske suitsukala austajaid. Ja muidugi need, kes tahavad nendes kuulsates kohtades ringi rännata ja muuseumi külastada.

Muuseumi lähiajalugu

Pärast NSV Liidu lagunemist sai sajandipikkuse ajalooga linn Leningrad tagasi oma vana nime – Peterburi. Vanad tänavate ja asulate nimed tulid tagasi. Miski ei ennustanud, et paljud kultuuri- ja ajaloovaldkonna objektid jäävad rahastamiseta.

See puudutas ka Osinovetsi filiaali. Aastaid on rahastamist vähendatud ja muuseumi püsimajäämine on tähelepanuväärse isiku, tõelise teadlase-ajaloolase Aleksandr Voitsekhovski teene, kes on haru palju aastaid juhtinud.

Oli aegu, mil muuseum jäi elektrita ja kütteta. Personal vähenes üheleisik. Kuid isegi see ei takistanud otsinguretkede korraldamist, harulduste restaureerimist ja ekskursioone.

Entusiastid ja veteranid, blokaadi ellujäänud andsid suure panuse. Nende jaoks pole see tükk maad kerge koht, vaid "Elutee". Muuseum jätkas oma tegevust, näiliselt vastupidiselt tegelikkusele, hoides kinni vanade inimeste hapratest, kuid nii tugevatest õlgadest.

Olevik

Kuni viimase ajani jäi asjade seis samaks. Töötajad võitlesid ellujäämise nimel ja jätkasid pöördumiste kirjutamist erinevatele ametiasutustele.

Mul on hea meel, et nende soove võeti kuulda ja 2015. aastal, Suure Võidu 70. aastapäeva puhul, leiti raha Elutee mälestussamba rekonstrueerimiseks. Muuseum suleti märtsis, et tervitada külastajaid puhkuse ajal.

Poolteise kuuga on tehtud palju. Ehitage veel üks hoone väljas olnud eksponaatide jaoks. Lõpuks on töötajatel kontorid ja tõeline konverentsiruum.

Lugematuid kordi üle Laadoga järve sõitnud puksiiri Izhorets-8 kauaoodatud taastamisest on saanud muuseumitöötajate tõeline uhkus. Ta vedas praamid toiduga üle Laadoga ja kiirustas tagasi hindamatu kaubaga – ümberpiiratud Leningradi inimesed.

Tulevikuplaanid

Pärast võidupüha tähistamist suletakse muuseum taas kuni septembri alguseni. Plaanis on suured muudatused. 2015. aastal möödub 74 aastat The Road of Life käivitamisest. Muuseum, mille ekspositsioon on täielikult pühendatud neile leinalistele sündmustele, saab vastuuuestisünd.

Hubane väikese puitmaja asemel kerkib moodne hoone, mis meenutab tohutut lumeplokki. Sinna tulevad avarad saalid ja kaasaegne tehnika. Muidugi on inimesi, kellele meeldib vana hoone rohkem, kuid tänapäeva lastele ja noortele meeldib muutus.

Lõpuks kaob kivi lubadusega püstitada monument ja selle asemele kerkib seitsme meetri kõrgune monument. Viiest figuurist koosnev kompositsioon tõuseb järve pinnast kõrgemale ja on järeltulevatele põlvedele meeldetuletuseks nendest, kes osalesid oma kodulinna päästmises. Monumendi juurde viiv allee saab kaunistatud jäätükke meenutavate klotsidega. Nendele raiutakse kõigi "Elutee" kangelaste nimed.

Kõik väärtuslikumad varustuse ja relvade eksponaadid, mis Laadoga järve põhjast tõsteti, taastatakse ja paigutatakse kaetud paviljonidesse.

Osinovetski filiaali elus on toimumas suured muutused. On lootust, et see kõik on parimaks. Kunagi päästis "elu tee" selle täies tähenduses linna ja selles elavad inimesed. Nüüd on aeg tagasi maksta.

Tahtsin, et teised Leningradi oblasti muuseumid elaksid, areneksid, täieneksid uute eksponaatidega ja giidi hääl saalides ei katkeks. Sõja üle elanud inimesed lahkuvad, kuid mälestus neist ja toonastest sündmustest peab edasi elama.