Väga paljud meie ajani jõudnud iidsete meistrite skulptuurid on hõivanud erilise kunstiteoste niši. Vanade kreeklaste, roomlaste ja teiste rahvaste teosed rõõmustavad ja hämmastab oma ilu, õigsuse ja proportsioonide täpsusega. Nende skulptuuride hulka kuulub Venus de Milo, mille Prantsuse meremehed avastasid 1820. aastal Melose saarel. See oli tema asukoht, millest sai kuju enda nimi.
Selle ilu loonud skulptori nimi on siiani teadmata. Postamendile jäi vaid fragment kirjast "…adros Antiookiast Väike-Aasias". Jääb vaid oletada, et meistri nimi oli Alexandros või Anasandros. Leiti, et Venus de Milo viitab 1. sajandi eKr teostele, see ühendab korraga mitut tolleaegset kunstiliiki. Seega võib pea kujutise omistada 5. sajandile eKr, hellenistlikule ajastule on iseloomulikud kuju siledad kumerused ja alasti keha.oli omamoodi kultus 4. sajandil eKr
Aphrodite on olnud ilu ja naiselikkuse ideaal ja muster sajandeid. Tänapäeval seisab kuju Louvre'is, aeg on mõjutanud ka selle seisukorda: see kõik on kaetud pragude ja pragudega, käed puuduvad, kuid sellegipoolest hämmastab see külastajaid oma keerukuse, naiselikkuse ja iluga. Louvre’i tulles küsitakse, kus asuvad Gioconda ja Venus de Milo. Jumalanna parameetreid on pikka aega peetud ilu standardiks: pikkus - 164 cm, puusad - 93 cm, talje - 69 cm ja õlad - 86 cm.
Keha siledad kumerused, naha õrnus, mida rõhutab sujuv alt langev keep, õrnad näojooned – kõik see viitab, et sinu ees on tõeline armastuse ja ilu jumalanna. Algselt oli seal kätega Venus de Milo, eeldatakse, et ühes hoidis ta kuldset õuna ja teises keeb. Jumalanna kaotas oma kehaosasid ägedas võitluses türklaste ja prantslaste vahel lahvatanud skulptuuri omamise õiguse eest.
1820. aastal maabus Prantsuse meresõitja ja loodusteadlane Dumont-Durville Melose saarel. Külast läbi sõites nägi ta üllatusega ühes sisehoovis lumivalget naisekuju, milles ta tundis ära Aphrodite. Omanik osutus lihtsaks karjaseks, kes teatas prantslasele, et kaevas skulptuuri maa seest välja. Dumont mõistis leiu väärtust, nii et ta pakkus seda osta, vaene mees sai aru, et navigaator on väga jõukas, ja küsis väga suurt summat.
Venus de Miloka jõukale türklasele meeldis ja ta lubas ära osta. Kui ta karjase juurde tuli ja sai teada, et prantslane oli kuju ära viinud, sai ta väga vihaseks ja tormas navigaatorile järele. Veriste lahingute käigus kaotas jumalanna käed, Dumont vallutas skulptuuri enda tagasi, kuid käsi ei leidnud, arvatavasti võtsid türklased need kaasa.
Täna seisab Venus de Milo Louvre'is tänu leidlikule ja vaprale navigaatorile. Omal ajal tekitas see leid kogu Prantsuse õukonnas suurimat rõõmu ja Dumont ise nautis seda au. Nüüd on skulptuur tuntud kogu maailmas ning selle koopiad kaunistavad muuseume ja rikaste inimeste maju. Sellega on seotud isegi naljakad juhtumid, kui ameeriklane, tellides endale kuju, avastas, et tal pole käsi. Mees kaebas laevafirma kohtusse, arvates, et jäsemed murdusid transportimisel ja mõne aja pärast sai ta teada, et originaalil polnud käsi.
