Triumfikaare mõiste sai alguse Vana-Roomast. Just seal püstitati samasugune ehitis võitjate pidulikumaks vastuvõtmiseks.
Kuulsaimad on Tituse, Traianuse, Septimius Severuse, Constantinuse jt kaared. Mõne neist vermiti Nero ja Augustuse ajal isegi medalitele.
Pariisi Triumfikaar, neist võib-olla kuulsaim, ehitati tähistamaks Napoleon Bonaparte'i ja tema armee võitu Austerlitzi lahingus 1805. aasta detsembris. Teostamiseks pakuti välja palju projekte, mis kõik olid erinevad ja originaalsed. Oli isegi versioon selle esitlemiseks tohutu kivist elevandi kujul, mille sees asus muuseum, et kõik saaksid teada kõigist keisri võitudest. Ja ometi sai Triumfikaar, mida me täna tunneme, prototüübiks samasugusele Rooma ehitisele, mille autoriks oli Tiitus. Nii veerud kui avad – kõik on täielikult itaalia keelest kopeeritudoriginaal.
See majesteetlik ehitis tõuseb peaaegu sama laiusega viiekümne meetri kõrgusele. Sellised kuivad kujundid ei suuda aga edasi anda kogu seda ilu ja monumentaalsust, mis Pariisi triumfikaarel on. Projekt on tehtud antiikstiilis. Fanfaare puhuvad kaunid tiivulised piigad sümboliseerivad keisri triumfi ja au. Nende autor on Šveitsi arhitekt Jean Jacques Pradier, kes pälvis auhinna mitte ainult skulptuuri-, vaid ka kunstiliste saavutuste eest.
Triumfikaar Pariisis, mille fotot koos Eiffeli torni kujutisega võib pidada linna tunnuseks, on autorite sõnul hinnaline tasu suurele komandörile ja tema leegionile. Prantsusmaa pealinn pole ainus koht, kust sellist struktuuri leida. Neid on üle maailma laiali päris palju ja enamik meist pole paljudest kuulnudki. Pariisi kaar on aga kõigile tuttav.
See on kaunistatud skulptuuridega, millest igaüht võib nimetada omaette meistriteoseks. Näiteks "Marseillaise", mis sümboliseerib protesti Vene armee vastu, "Triumf", mis on pühendatud Viini rahu sõlmimisele, "Vastupanu" ja "Rahu", mille autorid on Eteks. Kahjuks on see arhitekt maailmas praktiliselt tundmatu ja Prantsusmaal endal teatakse teda vaid kitsas ringis, kuigi Triumfikaar on oma loomingu poolest mingil moel kuulus.
Napoleonil polnud ette nähtud näha, kuidas näeb välja tema auks Prantsusmaa võidu, jõu ja võimu auks ehitatud monument. Ehitus valmis 1836. aastal, milkeisrit ei olnud. Ja ainult üks kord, 1810. aastal, nägi ta oma unistuste projekti paigutust: tulevase projekti jaoks kaunistatud liibuva kangaga kivivundamendile ehitati puidust kaar.
Venemaal korraldati sellised pompoossed väravad pealinna sissepääsude juurde ja olid ette nähtud komandöride pidulikuks sisenemiseks. Esimest korda korraldati need Peeter Suure juhtimisel 1696. aastal, kui ta naasis võiduga Aasovist.
Ja 1703. aastal ei ehitatud mitte üht triumfikaari, vaid kolm: Repnini, Šeremetjevi ja Bruce’i auks – Vene tsaari kaaslased sõjas Ingerimaa vastu. Nad näitasid end Myasnitski ja Iljinski väravate juures ning Zaikospasski kloostri kõrval.
Lisaks Pariisile ja Moskvale seisavad sellised triumfiväravad täna Neeva linnas, Kurskis, Novocherkasskis, Potsdamis, Barcelonas, Bukarestis, Berliinis ja isegi Pyongyangis.
