Sveaborgi kindlus Helsingis (alias Suomenlinna) on Soome kuulsaim kaitsekindlustus. See on seitsmel saarel paiknev bastionide kompleks, mille eesmärk on kaitsta riigi pealinna mere eest. Tänapäeval ei ole kindlustusel sõjalist tähtsust ja see on muudetud vabaõhumuuseumiks.
Maailmapärand
Sveaborgi kindlus koos seitsme saarega, millele see rajati, kanti autoriteetse komisjoni poolt 1991. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse kui ainulaadne militaararhitektuuri mälestis. Veel on linnuse eripäraks see, et oma ajaloo jooksul kaitses see kolme riiki: Rootsit, Venemaad ja Soomet.
Huvitav on see, et 80 hektari suurune territoorium ei ole lihts alt vabaõhumuuseum. See kuulub Helsingi linna piiridesse kui üks linna elamurajoonidest. Täna elab siin umbes 900 inimest.
Kirjeldus
Sveaborg (Suomenlinna) on bastioni tüüpi kindlustuste süsteem, mis asub seitsmelsaared. Samal ajal asuvad peamised rajatised viiel suurimal:
- Kustaanmiekka (Kustaanmiekka).
- Susisaari (Susisaari).
- Länsi-Musta (Länsi-Mustasaari).
- Pikku-Musta (Pikku-Mustasaari).
- Iso Mustasaari (Iso-Mustasaari).
Neid ühendavad omavahel kunstlikud maakitsed ja sillad. Veel kolm saart (Pormestarinluodot, Lonna ja Särkkä) on üksteisest eraldatud.
Peamised bastionid on Susisaarel ja Kustaanmiekkal. Nende kiviseinad on viisnurkse ja ristkülikukujulise kujuga, et vähendada mereväerelvade tabamust, madala profiiliga ja kiviste saarte taustal vaevu märgatavad. Siin asusid võimsaimad relvad, kaitseväe peakorter, keskgarnison. Väikesaarestikku kutsuti rahvasuus hüüdnimeks "Hundi skäärid" analoogia põhjal enda eest seista võimelise metsiku kiskja ähvardava irvega.
Mis teeb bastionikindluse ainulaadseks
Suomenlinna on ainulaadne selle poolest, et selle kaitsed on ebakorrapärase (isoleeritud) struktuuriga. Samal ajal on need omavahel ühendatud tehistammide, süldude, sildade ja kaitstud ülekäigukohtade süsteemiga. See ehitati karmi maastikuga kivisaarte vundamendile, mis nõudis tollal Kesk-Euroopas välja töötatud uusima kaitsekindlustusteooria olulist muutmist ja kohandamist.
Hoolimata ajaloolistest keerdkäikudest on Sveaborgi linnus suures osas ajalooliselt usaldusväärne, st säilinud oma algsel kujul tänapäevani. Saartel on nähakindlustuste ja laevatehaste arengu erinevad etapid. Näiteks kindluse keskel asuv kuivdokk oli 18. sajandi jaoks uuenduslik. Muide, skääride ümber on kümneid väärtuslikke veealuseid objekte: uppunud laevu, sõjatehnikat, jälgi garnisoni elust.
Nimi
Sveaborgi merekindluse ehitas Rootsi 18. sajandil Soome kontrolli all olevale territooriumile. Sellest lähtuv alt sai see lihtsa, kuid kõigile arusaadava nime - Rootsi kindlus (Sveaborg). Karjalasoomlased nimetasid kindlustusi Vyapori (Viapori) või Viaporone (Viaporina).
Pärast Soome eraldumist lagunevast Vene impeeriumist 1918. aastal tegi riigi valitsus ettepaneku kindlustus ümber nimetada. 6. detsembril 1918, linnuse asutamise 170. aastapäeva tähistamise päeval, sai kaitsekompleks uue nime - Soome kindlus (Suomenlinna, Suomenlinna).
Rootsi periood
17. sajandi lõpuks oli Rootsi võimas impeerium, millel oli mandri tugevaim armee. Erinev alt Inglismaast, Hispaaniast, Portugalist ja Prantsusmaast ei suunanud riik ressursse mitte ülemerekolooniate hõivamiseks, vaid territooriumide annekteerimiseks Euroopas. Pidevad sõjad Poola, Preisimaa, Taani ja Venemaa karastunud armeedega nõudsid tohutuid ressursse, mis lõpuks lõppesid.
Peeter I lüüasaamine 1700. aastate esimesel veerandil sundis meid loovutama mitmeid territooriume B altikumi ja Laadoga piirkonnas. Helsingforsi (Helsingi) linna kaitsmiseks Vene laevastiku eest otsustas Rootsi parlament 1747. aastal ehitadakaitsekindlustused piki rannikut. See oli Sveaborgi kindluse ajaloo algus.
Bastionide ehitamist alustati järgmisel aastal Helsingist lõuna pool asuva Susiludoti saarestiku kahel suurimal saarel, praeguse Suomenlinna kohas. 1750. aastal nimetati linnus Sveaborgiks. Muide, siin tegutses ainulaadne kuivdokk, kus ehitati sõjalaevu saarestiku mere kaitseks (Soome lõunaranniku veealad).
Vikerkaareplaanid ja objektiivne reaalsus
Esialgu taheti kindlustused püstitada 4 aastaga. Ambitsioonikatest plaanidest tuli aga ebapiisava rahastuse tõttu loobuda. Järjekordne sõda Pomorie’s (1756–1763) võttis kõik ressursid. Kindluse projekti tuli lihtsustada, kuid isegi selle valmimine võttis aega 40 aastat.
Merekindlust kasutati Vene-Rootsi sõjas 1788-1790 (Gustav III sõda) mereväebaasina, kuid päris lahingutes see ei osalenud. 1808. aastal piirasid Sveaborgi Vene väed. Pärast väiksemaid kokkupõrkeid otsustas komandant alistuda. Alistumise põhjused jäävad ajaloolastele lahendamata mõistatuseks. Nii sai merekindlus vallutatud ja Väpori jaoks algas juba uus ajastu.
Vene periood
Pärast rootslaste Sveaborgist lahkumist läks bastionikompleks koos laevade ja tehnikaga Venemaa kontrolli alla. Järgmisel aastal sai Soomest autonoomne Venemaa suurvürstiriik, Väpori jäi aga venelaste alluvuses sõjaväebaasikshaldus.
Venelased hindasid linnuse võimalusi kõrgelt ja täiustasid seda. Kindlustussüsteemi on laiendatud. Naabersaartele tekkisid bastionid. Garnisoni ehitati uued kasarmud sõdurite majutamiseks ning Konstantin Teni kavandi järgi püstitati õigeusu kirik.
Järgnevatel aastakümnetel, kui laevastike tulejõud kasvas, vähenes merekindluse sõjaline tähtsus. Lõpuks langes Väpori langusesse. Krimmi sõja ajal pommitas Inglise-Prantsuse ühendatud laevastik 1855. aasta augustis garnisoni kaks päeva. Kaitsekonstruktsioonid said tugevaid kahjustusi. Esimese maailmasõja ajal oli linnus osa ulatuslikust kindlustuste süsteemist (nimetatud Peeter Suure järgi), mis loodi selleks, et kaitsta Peterburi Saksa laevastiku eest.
Soome periood
Pärast revolutsiooni oli sõjaväeobjekt mõnda aega valgekaartlaste baasiks, kuid viidi peagi üle Soome haldusalasse. 1918. aasta mais nimetati linnus ümber Suomenlinna kindluseks. Siin paiknesid erinevad kaitseväe üksused.
Soome kampaania ajal 1940. aastal ja Teise maailmasõja ajal sai sõjaväebaasist Soome allveelaevastiku asukoht. Selle kaitsmiseks paigaldati suurtüki- ja õhutõrjekahurid.
Alates 60. aastate keskpaigast hakkasid omakaitsejõud baasist lahkuma, arvestades kindlustuste kasutust tänapäevases sõjapidamises. 1972. aastal anti Suomenlinna üle tsiviilhaldusse ja selle kivimüürid muudeti vabaõhumuuseumiks.taevas.
Turism
Tänapäeval on bastionikompleks üks Helsingi kuulsamaid vaatamisväärsusi. See on eriti populaarne kevadel ja suvel. Päevitamiseks on puhkealad, veeprotseduuride austajatele väike liivarand. Muide, sissepääs territooriumile on tasuta, kuid muuseumid on tasulised.
Kogenud turistid soovitavad külastada:
- väike allveelaev Vesikko (1933), mis võitles Teises maailmasõjas;
- Suomenlinna kirik (1854);
- Ehrenswerdi muuseum;
- Tollimuuseum;
- Suomenlinna muuseum.
Kõige mugavam viis saartele pääseda on praami või "veebussiga". Need väljuvad Turuväljakult ja sõidavad turismihooajal kella 6.00–02.00.
