Memoriaalkompleks "Khatõn" Valgevenes Minski oblastis on tänapäeval üks Teise maailmasõja tähtsamaid monumente.
Lühike ajalooline taust
Hatõni mälestusmärk on austusavaldus kolmele miljonile valgevenelasele, kes hukkusid Suure Isamaasõja ajal. Ansambel asub Valgevene Vabariigis Minskist 54 kilomeetrit kirdes.
Kuni saatusliku 1943. aastani oli Khatõn tavaline Valgevene küla Minski kirdeosas. Kuid 22. märtsil 1943, pärast Nõukogude partisanide ja fašistide vahelist kokkupõrget, milles hukkus Saksa ohvitser, piirasid vaenlase väed küla ümber.
Relvastatud sakslased lukustasid kõik külaelanikud hiiglaslikku aita ja panid selle siis põlema. Sel päeval põletati elus alt umbes 160 inimest, sealhulgas 75 last. Sellel kohutaval päeval päästeti 6 inimest. Nende hulgas oli ka 56-aastane Joseph Kaminsky. Ta suutis oma haavatud poja leida, kuid tal ei õnnestunud teda surma käest välja lüüa. Tal oli maos kuulihaav ja palju põletushaavu.
Khatõni memoriaalkompleksi praeguse asukohaga küla ajalugu ei ole niion ainulaadne. Suure Isamaasõja ajal põletasid natsid Valgevenes elus alt 628 küla ja küla elanikku. Juhtus nii, et selle loendi 186 küla ei taastatud kunagi.
Pärast sõda püstitasid Nõukogude võimud endise küla kohale Hatõni mälestuskompleksi. See ehitati kõigi Valgevene maadel hukkunute mälestuseks. Monumendi rajamiseks toodi mulda 185 taastamata külast. Nii tekkis sümboolne kalmistu.
Nii sai Khatõnist 186. küla – selle kohutava kalmistu asukoht. Seetõttu on sellest kohast saanud postsovetlikus ruumis üks olulisemaid mälestuskomplekse.
Mis on mälestuskompleks "Khatyn" täna?
Mälestusmärgi avamine toimus 5. juulil 1969. aastal. See kordab täpselt endise küla paigutust.
Kompleksi keskel seisab kuuemeetrine pronkskuju nimega "Tõrksa mees" – austusavaldus Joseph Kaminskyle ja tema pojale. Seda vaadates tunnevad kompleksi külastajad kaotusekibedust ja -valu. Aida asemele, kus Hatõnid põlesid, paigaldati must metallkatus, mis asus aidal. Selle kõrval on sümboolse mälestuspärjaga ühishaud, millel on surnutelt elavatele suunatud sõnad.
Säilinud dokumentide järgi on teada, et Hatõnis oli 26 maja. Hävinud maja kohale püstitasid arhitektid palkmaja krooni, selle sees on kujult korstnat meenutav obelisk, mille peal on kelluke. Hatõni välja vaikust ei riku mitte ainult lindude laul, vaid ka igatunnine meeldetuletuskellad kohutavatest sündmustest 22. märtsil 1943.
Sümboolsele külale järgneb Põlenud külade kalmistu. Just sinna toimetati 185 taastamata küla urnid mullaga. Nendest mitte kaugele püstitati "Kurbuse müür". See on valmistatud raudbetoonplokist, millel on omapärased nišid. Nad asetasid mälestusplaadid suurimate surmalaagrite ja kohtade nimedega, kus inimesi massiliselt suri.
Khatõni memoriaalkompleks, mille fotot näete allpool, lõpeb Mälu väljakuga. Keskel kasvab kolm kaske, mis sümboliseerivad elu. Neljanda kase asemel põleb igavene leek. Läheduses seisab "Elupuu", millel on nimekiri 433 külast. Kord põletasid sissetungijad nad ära. Pärast sõda need aga taastati.
Momentaal rekonstrueeriti 2004. aastal.
Khatyni mälestuskompleks: kuidas sinna jõuda?
Selle ajaloolise koha külastamiseks pole vaja midagi keerulist teha. Piisab turismiinfoga ühendust võtmast ja pileti ostmisest. Selle reisi eeliseks on see, et teil ei hakka kogu tee igav, sest giid räägib sündmustest ja lahingutest Valgevene maadel.
On veel üks võimalus – sõit isikliku autoga. Sel juhul peaksite minema M3 maanteele (Minsk-Vitebsk). Pärast seda mööda sõitmist kohtab 54. kilomeetril silti Hatõni kompleksi nimega. Järgige seda, 5 km pärast jõuate mälestuste ja kurbuse paika.
Memoriaalikompleksis "Khatyn" meile tuttav aadress,puudu. Peaksite navigeerima nii, nagu otsiksite paikkonda.
Tööaeg
Kohe tasub meeles pidada, et puhkepäev on esmaspäev. Neile, kes soovivad fotodokumentaalfilmide näitust külastada, pange tähele, et see avatakse kell 10.30 ja lõpeb kell 16.00.
Ekskursiooniteenus külastajatele algab samal ajal, kuid lõpeb tund varem ehk kell 15:00.
Sissepääsupilet koolilastele ja üliõpilastele maksab 5 Valgevene rubla. Piletid teistele elanikkonna kategooriatele - 8 rubla.
Järeldus
Khatyn on veel üks tõend Suure Isamaasõja kohutavatest sündmustest. Kaasaegsed lapsed peaksid neid traagilisi sündmusi teadma ja meeles pidama. Mõned poliitilised esindajad postsovetlikus ruumis püüavad õigustada fašistliku Saksamaa kohutavaid kuritegusid. Kaasaegne ühiskond ei peaks seda arvamust aktsepteerima! Lõppude lõpuks ei vii natsismi ja neonatsismi vaated kunagi maailmarahuni.
Õppige koos lastega ajalugu, sest nad õpivad seda selleks, et mitte teha minevikuvigu!
